Kaasaegne spordiliikumine jõudis Eestisse 19. sajandil. Esimesed võimlemisseltsid ja spordiklubid loodi sajandi teisel poolel. Esimene rahvuslik spordiselts - Saadjärve Jalgratta Sõitjate Selts - asutati 1896.a. Eesti sport hakkas jõuliselt arenema 20. sajandi esimesel poolel. Spordiliikumisel oli oluline roll iseseisvuse rajamisel kui ühe esimese suurettevõtmisena korraldati 1919.a. I Eesti Spordi Kongress. Perioodil 1920-1940 kujundati spordikorralduslikud struktuurid - Eesti Spordi Keskliit, Eesti Olümpia Komitee, 10 spordialaliitu, Noorte spordiliit, 11 maakonna spordiliitu ja enam kui 350 spordiseltsi ja –klubi. Eesti spordiliidud said rahvusvaheliste organisatsioonide täieõiguslikeks liikmeteks, sportlased osalesid Olümpiamängudel ja MM- ning EM-võistlustel. Rajati esimesed märgilise tähendusega spordirajatised ning 1934 ja 1939.a. korraldati üleriigilised Eesti Mängud.

Eesti okupeerimisega Nõukogude Liidu poolt likvideeriti tollased spordiorganisatsioonid, mis küll Saksa okupatsiooni ajal korraks taastati, kuid 1944. aastast taas lõpetati ja asendati nõukogulike spordiorganisatsioonidega.

Nõukogude spordisüsteemi iseloomustas üleliiduliselt ametkondlik (üleliidulised spordiühingud) ja territoriaalne (spordikomiteed) juhtimisskeem, tsentraliseeritus, riiklik plaanimajandus ja keskne rahastamine. Sporditegevuse peamisteks organisatsioonilisteks vormideks olid spordikoolid, spordiinternaatkoolid, kõrgema spordimeisterlikkuse koolid, mida rahastati territoriaalse ja ametkondliku kuuluvuse alusel, samuti ettevõtete ja kolhooside poolt rahastatud kehakultuurikollektiivid.

Õpetajate, treenerite ja spordispetsialistide ettevalmistus ning sporditeaduse areng toimus kahes Eesti kõrgkoolis. Sportlaste tervisekontrolli ja ravi tagamiseks tegutsesid kehakultuuri dispanserid. Spordisõbralike ja leidlike riigi- ning tootmisjuhtide initsiatiivil ehitati palju spordiobjekte, millest suur osa veel tänaseni kasutusel. Kuigi Eesti sportlastel ja spordiorganisatsioonidel puudus motiveeriv võimalus esindada Eestit rahvusvahelisel tasemel jõudsid paljud üleliiduliste valikvõistluste kaudu rahvusvaheliste tiitlivõistluste medaliteni.

1980-ndate muutused (perestroika, laulev revolutsioon) mõjutasid ka Eesti spordiliikumist. Avardunud kontaktid spordi­organisatsioonide ja kolleegidega teistest riikidest aitasid paremini mõista spordiliikumise põhiväärtusi ja –vabadusi ning naasta rahvusvahelisse spordikogukonda. Tunnetati vajadust muuta aastakümneid kehtinud tsentraliseeritud ja isoleeritud spordisüsteemi.

1989.a. jaanuaris taastati Eesti Olümpiakomitee tegevus, II Eesti Spordi Kongressil otsustati minna üle vabal ühinemisel ja spordialakesksel juhtimisel põhinevale spordikorraldusele, iseseisvate spordiklubide ja spordiliitude võrgustiku loomisele ning otsustati taastada Eesti Spordi Keskliit. 1989-1991 taastati või asutati enamus tänaseid spordiliite ja hakkas tekkima spordiklubide võrgustik. Rahvusvaheliste spordiorganisatsioonide tunnustus, liikmeskonda vastuvõtmine ning õigus osaleda rahvusvahelises spordiliikumises jõustus pärast Eesti taasiseseisvumist.

1990-ndatel toimusid olulised muudatused Eesti spordikorralduses. Nn ülalt planeerimine ja riigikeskne korraldamine asendus inimeste initsiatiivil ning aktiivsusel põhinevate klubide ja liitude tegevusega, samaaegselt kujunesid välja avaliku sektori institutsioonid, koostöömudelid ja sporditoetuste vormid. Spordikorraldus muutus vabamaks riiklikest otsustest, paindlikumaks oma tegevustes ja mitmekesisemaks oma vormides. Muudatused tõid kaasa harrastajate arvukuse kasvu, lõid neile uusi võimalusi eneserealiseerimiseks, tõid spordikorraldusse juurde tuhandeid algatusvõimelisi inimesi ning täiendavaid ressursse.

Uuenenud spordikorralduse põhialused fikseeriti 1994.a. Eesti Spordi Hartas.

1996.a. rakendati mitmeid muudatusi spordi rahastamise parandamiseks. Kultuurkapitali juures taastati kehakultuuri ja spordi sihtkapital, 1997. aastast viidi uutele alustele olümpiaettevalmistuse rahastamine, milleks juurutati loteriimaksust, hiljem hasartmängumaksust kindla protsendi eraldamine, samal aastal otsustati alustada riiklike spordistipendiumite ja riigi spordipreemiate väljaandmist. 1998.a. võeti Riigikogus vastu spordiseadus. 2000. aastal loodi võimalus sporditegevuse toetamiseks tulumaksuvabade stipendiumite vormis.

2001.a. ühinesid Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Spordi Keskliit, mille tulemusena on Eesti Olümpiakomitee vabatahtliku spordiliikumise katusorganisatsioon.

2002.a. Eesti Spordi Kongressil kiideti heaks treenerite kutse­kvalifikatsioonisüsteemi loomine, kutseandmisega alustati 2004.a.

Alates 2010.a. tegutseb Eesti spordiregister riikliku andmekoguna koondades kolme alamregistrit – organisatsioonid, treenerid, spordiehitised.

25 aastaga on kujunenud välja rollijaotus riigi kesk- ja kohaliku võimu ning spordiorganisatsioonide vahel. Avalik sektor loob sporditegevuseks tingimusi seadusloome, taristu rajamise, toetuste eraldamise ja spetsialistide koolitamise kaudu ning teostab järelvalvet avalike rahade kasutamise üle, spordiorganisatsioonid ühendavad inimesi, pakuvad spordialaseid teenuseid ja korraldavad sporditegevust.

Spordialase tugiteenuste tagamiseks on asutatud valdkonnaülesed Spordimeditsiini Sihtasutus, Spordikoolituse ja –Teabe Sihtasutus ning Sihtasutus Eesti Antidoping.

2014. aastal on Eestis 63 spordialaliitu, 19 maakonna ja linna spordiliitu, ligi 2000 spordiklubi, 143 000 harrastajat spordiklubides, neist 81 000 last ja noort vanuses kuni 19a. Treenerite registrisse on kantud 3400 kutsega treenerit, spordiehitiste registris on 2559 spordiobjekti kokku 4145 sportimispaigaga.

Spordipoliitika aluste kavandamisel pikemaks perioodiks on oluline arvestada nii spordiliikumist mõjutavate muutuste ja prognoosidega kui ka spordikorralduse arengut iseloomustavate arvandmete muutustega.