Rahva jätkusuutlikuks ja harmooniliseks arenguks on Eestis vaja ühist arusaama liikumisõpetuse ning -harrastuse ja sporditegevuse tähtsusest ning selleks soodsama keskkonna loomisest.

Saame olla edukad vaid juhul, kui õppe- ja tööalast tegevust, vaimset koormust ja pinget tasakaalustab kehaline aktiivsus, huvi- ja võimetekohane enesearendamine liikudes ja sportides, kui regulaarne liikumine ja sportimine on aktiivse eluhoiaku loomulik osa.

Alates kaasaegse spordiliikumise kujunemisest eelmise sajandi alul on sport ja spordikangelased olnud Eestis populaarsed. Edu võistlusspordis on väärtustatud, saavutused on aidanud hoida ja ergutada omariiklust, mõjutada noorte valikuid ja hoiakuid. Inimeste liikumis­harjumused on kujunenud aeglasemalt ja kuigi erinevus elukvaliteedis eeskujuks olevate Põhjamaadega on veel suur, on erinevate liikumisvormidega tegelejate ning võistlustel ja sarjades osalejate arv viimasel aastakümnel märgatavalt kasvanud.

25 aastat tagasi langetatud oluliste spordikorralduslike otsuste tõttu on suurenenud spordiorganisatsioonide, nende tegevusse kaasatud harrastajate, aktiivsete eestvedajate ja juhtide hulk ning sellega ka spordialade ning sportliku tegevuse mitmekesisus. Paraku ei ole spordiorganisatsioonide suutlikkus arenenud huviliste, eelkõige laste ning noorte, sportimise ja liikumisharrastuse jõulisemaks kindlustamiseks. Domineerivaks põhjuseks on ressursside nappus.