Aastavahetusel 1924/25 korraldas Eesti Spordileht Eesti kõigi aegade paremate sportlaste valimise. Ringküsitlusel pälvisid lugejate poolehoiu kerge- ja raskejõustiklased, mis peegeldas ka toonase spordi olemust. Loomulikult jõudsid päris tippu värskelt emotsioone tekitanud nimed või palju leheruumi saanud spordimehed. Just mehed, sest naiste sport oli alles lapsekingades ning ühiskondlikud hoiakud sellele pigem negatiivsed või võõristavad. Esimene küsitlus andis tiitli kergejõustiklasele Aleksander Klumbergile, talle järgnesid maadleja Eduard Pütsep, kergejõustiklane Jüri Lossman, tõstja Alfred Neuland, maadleja ja tõstja Georg Lurich. Viimane neist oli selleks ajaks surnud, teised aga veel tegev- või karjääri lõpetamas sportlased.
1930. aastal korraldas Eesti Spordileht uue küsitluse, seekord aasta parima välja selgitamiseks. Enim poolehoidu pälvis kergejõustiklane Elmar Rähn. Aastatel 1933-1938 vedas parimate sportlaste valimist või nimetamist Tallinna Spordipressi Klubi. 1935. aastal korraldas oma küsitluse ka Uudisleht, pakkudes lugejaile välja teha valik spordipressi klubi poolt nimetatud 10 nominendi vahel.
Tabeli tipus domineerisid 1930. aastatel kergejõustiklased ja laskurid, aga parimaks said ka Kristjan Palusalu ja Paul Keres. Viimane jõudis meie parimaks-populaarseimaks sportlaseks veel ka 1959. ja 1962. aastal.
Tänapäevases mõistes Aasta sportlase valimise algust loetakse aastaga 1955. Detsembris kutsus ajaleht Noorte Hääl lugejaid üles populaarsemat sportlast valima. Toonaste lugejate soosingu pälvis kergejõustiklane Felix Pirts. 1958. aastal võttis esisportlase väljaselgitamise Noorte Häälelt üle ilmuma hakanud Spordileht. Juba esimeses numbris pöörduti lugejate poole küsimusega „Kes oli 1957. aasta populaarseim sportlane?“
1967. aastast valitakse meessportlasi ja naissportlasi eraldi, 1969. aastast lisandus võistkondlik konkurents ja alates 1988. aastast treenerite valimine. Aastatel 1969-1993 selgitasid isekeskis parima ainult spordiajakirjanikud.
Alates 1994. aastast asus parimate valimist läbi viima Eesti Spordi Keskliit. Laiendati hääletajate ringi ning lisaks spordiajakirjanike poolt koostatud pingereale võeti arvesse rahvaküsitluse, spordiliitude ja sponsorite eelistusi.
2000. aastast korraldab aasta sportlaste, võistkondade ja treenerite valimist Eesti Olümpiakomitee ja hääletajarühmi on kolm – spordiajakirjanikud, rahvas ja spordiliidud. Taoline valimissüsteem väiksemate kohendustega kehtib tänaseni.
* * *
Taolised valikud ja järjestamised ei saa kunagi olla mingi näitajaga üheselt mõõdetavad. Tulemus, mis ühele tundub õiglane on teisele karjuv ülekohus. Ning nii on see olnud läbi kogu ajaloo. Peaaegu sajand on arutletud ka selle üle, mida või keda ikka valitakse – kas edukamat, kas tuntumat, kas populaarsemat, kas emotsiooni või hoopis midagi muud.
Kui 1935. aastal nimetas Tallinna Spordipressi Klubi aasta parimaks laskurite meeskonna, siis Uudislehe rahvaküsitlus andis mäekõrguse võidu hoopis kergejõustiklasele Arnold Viidingule, laskurid jäeti kolmandaks. Ajalehes nenditi: „Et laiemad hulgad kuldmedali küsimuses asuvad lahkuminevale seisukohale, see ei ole kuldmedalite väljaandmise ajaloos uudiseks. Rootsis on suuremad ajalehed iga aasta korraldanud kuldmedali-hääletusvõistlusi, kuid nendel esikohale tulnud kandidaadid on ainult paaril korral tegelikult ka saanud kuldmedali.“
1955. aasta Noorte Hääle algatus kutsuski valima populaarsemat, mitte edukamat, parimat vmt. Küllap taibati toona, et kes rohkem rahvalt hääli saab, ongi ju populaarseim ja vaielda pole midagi.
1994. aastal kirjutas spordiajakirjanik Valeri Maksimov Postimehes: „Iga kord, kui spordiaasta kokku võetakse, küsib keegi: keda me siis õigupoolest valime – parimat, populaarseimat, tuntuimat? Vist pole olemas kõiki rahuldavat määratlust. Parim pole põrmugi alati populaarseim, popptäht ei pruugi olla edukas.“
2018. aastal puhkes tuline diskussioon pärast seda kui Euroopa meistrivõistlustel üliedukad naisvehklejad ei pälvinud ühtki tiitlit – ajakirjanikud andnuks neile esikoha nii naiste kui treenerite osas, rahva toetust aga nappis. Kümnete arvamuste ritta sobinuks hästi nii 1994., 1935. kui muudelgi aastatel kirja pandu. Kindel on aga see, et traditsioon jätkub ning arutelud koos sellega.
